Kirjaoskuse arendamine eesti keele ja kirjanduse õpetajate vaatevinklist: sillad ja kuristikud teooria ja praktika vahel

Inimesed suhtlevad tekstide vahendusel ja nii on tekstikesksel emakeeleõpetusel oluline roll kirjaoskuse saavutamises. Kirjaoskuse kui üldpädevuse peab aga tagama kool tervikuna. Uurimuse probleemina selgitatakse, kuidas eesti keele ja kirjanduse õpetaja teksti vastuvõttu õpetab ning tekste süsteemse keeleõpetusega seob, et sedamööda leida võimalusi kirjaoskuse koostöiseks õpetamiseks aine- ja keeleõppe lõimingus. Eesmärk on õpetajate kogemuse alusel osutada eesti keele ja kirjanduse didaktika arenguvõimalustele ning kirjeldada eesti keele rolli suhtluspädevuse õpetamisel. Põhistatud uurimusest järeldub, et tekstikeskne keeleõpetus jääb kirjaoskuse arendamisel pigem kõrvale, uut kirjaoskust arendatakse tagasihoidlikult. Samas ilmneb tekstivalikute kaudu emakeeleõpetuse interdistsiplinaarsus. Et arendada kirjaoskuse koostöise õpetamise metoodikat ja tekstikeskset keeleõpetust, pakutakse artiklis ideid nii ülikooli eesti keele ainedidaktika arendamiseks kui ka kirjaoskusõpetuse lõimimiseks õpetajakoolitusse. Summary