SISSEJUHATAVALT KOOLIDISKURSUSEST: TEKSTID JA KIRJAOSKUS NELJAS ÕPPEAINES

Keelt aineteadmiste vahendajana on hakatud üha enam tähtsustama: paralleelselt kõneldakse keeleteadlikust aineõpetusest ja ainekirjaoskusest. Ainekirjaoskus tähendab ainealase suhtluse harjutamist õpiprotsessi mõlemas otsas – teksti vastuvõtul ja loomel. Kirjaoskus on Eesti riiklikes õppekavades sõnastatud ühe üldp.devusena – suhtluspädevusena, mis tähendab paindlikku keelekasutusoskust ja suhtlusolukorra järgi kohanduvat kõnelemis-, kirjutamis-, lugemis- ja kuulamisoskust. Ehkki sedamööda paistavad meil eeldused keeleteadlikuks aineõpetuseks olevat loodud, puudub vastus küsimusele, kui (keele)teadlikult kirjaoskust õpetatakse. Etnometodoloogiline uurimus võtab vaatluse alla neli ainet: ajaloo, füüsika, käsitöö ja kodunduse ning muusika, et välja selgitada nende ainete õpetajate tekstikasutustavad kirjaoskuse õpetamisel põhikoolis. Uuringutulemused näitavad suunda, kuidas ainekirjaoskust Eestis arendada.