Realism, Fascism, and Australia’s Cold War: The Whitlam Government’s de jure Recognition of the Baltic Annexation

Realism, fašism ja Austraalia külm sõda: Balti riikide annekteerimise de jure tunnustamine Whitlami valituse ajal 1974. aastal tunnustas Austraalia 1940. aastal toimunud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist. Austraalia poliitilise suuna muutumine leiboristide partei moodustatud valitsuses peaminister Gough Whitlami ajal oli külma sõja kontekstis veider vahejuhtum, mida pole piisavalt uuritud. See paljastab mõndagi nii Austraalia kui Nõukogude Liidu suhtumise kohta Balti küsimusse détente’i perioodil. See oli samuti märgiline hetk tuhandete Balti riikidest Austraaliasse põgenenud baltlaste jaoks, kes protesteerisid selle otsuse vastu. Sellises olukorras muutis Austraalia oma poliitikat taas ning pöördus tagasi de facto tunnustamise juurde kui Whitlami ametijärglane Malcom Fraser 1975. aastal võimule tuli.Uued arhiiviallikad, mis pärinevad peamiselt Austraalia välisministeeriumist, ning intervjuud võtmeisikutega annavad ülevaate senises ajalookirjutuses lahtiseks jäänud teemast, miks Balti riikide annekteerimist tunnustati. Sellele küsimusele vastamiseks uuritakse allikmaterjale aastast 1972 kuni 1974. aasta keskpaigani ehk Whitlami valitsuse algusest kuni ajani, mil de facto tunnustus muudeti de jure tunnustuseks.Artikkel näitab, kuidas see otsus toimus kahe sammuna. Esimene otsus sündis 1972. aasta teisel poolel, mil Whitlam eiras välisministeeriumi soovitust ja muutis Austraalia de facto tunnustuspoliitika sõnastust. See sillutas tee tunnustamisele de jure 1974. aasta keskel, kuigi siis toimus see välisministeeriumi soovitusel. Artikkel asetab tunnustamisotsuse selgelt Austraalia tollase välispoliitika paradigmadesse, mis näitab, et põhiline motiveeriv faktor oli reaalpoliitiline vaatenurk, toetus détente’ile ja ebamäärased ideed Austraalia ja Nõukogude Liidu suhete parandamiseks. Artikkel seab kahtluse alla varasemate uurijate oletused, et poliitika sündis kahtlastel asjaoludel ning eelkõige selle idee, et tunnustamisotsus tulenes Nõukogude Liidu valitsuse survest. Kõrvale võib jätta ka oletuse, et tunnustus oli seotud toona käimasolevate Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi läbirääkimistega, mis peagi tipnesid Helsingi lõppaktiga. Nende kahe idee vastu räägib austraallaste kohmakus tunnustuse väljakuulutamisel ja huvipuudus Helsingi protsessi vastu, eelnevate konsultatsioonide puudumine Nõukogude Liidu valitusega ning viimase vähene reaktsioon. Näis, et Nõukogude Liidu valitsus oli sama üllatunud kui kõik teised ega teadnud, kuidas reageerida. Hooli