Kirjavahetuste kaduv maailm
Epistolaariume ehk kirjavahetusi võib vaadelda kui ühiskonna (kirja)kultuurilist infrastruktuuri, kultuuris endas aga kui n-ö sisekommunikatsiooni üht vormi teiste, näiteks pärimuste, kuulujuttude, anekdootide jms kõrval. Selle vormi žanriline ja funktsionaalne mitmekesisus (armastuskirjadest tarbek...
Gespeichert in:
Veröffentlicht in: | Keel ja kirjandus 2016, Vol.LIX (6), p.465-467 |
---|---|
1. Verfasser: | |
Format: | Artikel |
Sprache: | est |
Schlagworte: | |
Online-Zugang: | Volltext |
Tags: |
Tag hinzufügen
Keine Tags, Fügen Sie den ersten Tag hinzu!
|
Zusammenfassung: | Epistolaariume ehk kirjavahetusi võib vaadelda kui ühiskonna (kirja)kultuurilist infrastruktuuri, kultuuris endas aga kui n-ö sisekommunikatsiooni üht vormi teiste, näiteks pärimuste, kuulujuttude, anekdootide jms kõrval. Selle vormi žanriline ja funktsionaalne mitmekesisus (armastuskirjadest tarbekirjadeni; erinevas positsioonis ja suhetes subjektide, ameti- või loovisikute, armukeste või sõprade, õpetajate ja õpilaste jne vaheline kirjavahetus jms) ei väära asjaolu, et ajaloo- või kultuurilooliseks tekstiks muutuvad kirjavahetused alles post factum, pärast nende avaldamist. Juri Lotman, kelle kirju on Lotmani kolleeg Boriss Jegorov pidanud „andekateks” ning „paljužanrilisteks” teosteks, on koos Aleksandr Pjatigorskiga rõhutanud „teksti” juures väljenduslikkust. Avaldatud kirjavahetus omandab teksti staatuse, suhtudes avaldamata kirjadesse kui mitte-teksti. |
---|---|
ISSN: | 0131-1441 2346-6014 |