Modernsus ja naiselikkuse ruumid

New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi 1936. aasta näitusega „Kubism ja [---] abstraktne kunst” kaasnenud Alfred Barri kataloogi kaaneillustratsiooniks on skeem, mis on paradigmaatiline viis kaardistada moodsa kunsti kujunemislugu kunstiajaloos (ill 1). 19. sajandi lõpu kunstipraktikad on paigutatud kronoloogilisse skeemi, kus üks kunstivool järgneb teisele ning need on omavahel ühendatud ühesuunaliste nooltega, mis tähistavad mõjutusi ja reaktsioone. Iga kunstivoolu juurde on lisatud olulisima kunstniku nimi. Kõik need moodsa kunsti kanoniseeritud rajajad on meeskunstnikud. Kas seetõttu, et naisloojad ei osalenud varamodernistlikes kunstivooludes? Sugugi mitte. Kas seetõttu, et naiste looming ei mänginud rolli moodsa kunsti vormi ja iseloomu määramisel? Ei. Või pigem ehk seetõttu, et moodsa kunsti ajalugu ülistab valikulist traditsiooni, mis normaliseerib ainuõige modernismina vaid teatud – ja soolisustatud – kunstipraktikad? Mulle tundub tõene viimane selgitus. Järelikult tuleb selleks, et uurida varamodernismi ajalukku kuuluvaid naiskunstnikke, dekonstrueerida modernismi maskuliinsed müüdid.